Valikainenädal viis nii mõnegi meie õppija koolimaja seinte vahelt välja. Üks grupp võttis aga suuna lennujaama poole ja jõudis välja Prantsusmaale. Erasmus+ projekti raames läksid meie õppijad väikesesse Saint-Dizier linna, et veeta nädal Saint de Exupery nimelises koolis. Seal jagati kogemusi ja vahetati ideid tehisintellekti teemal. Reisi viimased päevad veetis seltskond Pariisis ja nautis linna kuulsamaid vaatamisväärsusi.Reisi esimesel päeval tervitas meie seltskonda päikeseline ilm ja Saint de Exupery nimelise kooli õpilas- ja õpetajaskond. Kohe said õpilased harjutada oma nime ütlemist nii prantsuse kui ka eesti keeles. Kaks järgnevat päeva möödusid koolirütmis. Koolipäev algas kell 8.00, üks ainetund kestis 50 minutit. Nii oldigi mööda kooli territooriumit laiali, igaüks ise tunnis, ise majas: kes sai teada midagi prantsuse, inglise või itaalia keelest, kes matemaatikast, füüsikast, bioloogiast või filosoofiast. Ikka vastavalt nii, kuidas oli prantsuse „kaksiku“ tunniplaan. Mõnel oli neli tundi järjest, mõnel ainult üks. Prantsuse õpilastel võib koolipäev lõppeda alles kell 18.00, aga keset päeva võib see-eest kaks tundi süüa. Õnneks ei pidanud keegi eestlastest kella kuueni õhtul koolis olema. Projekti raames olid meie õppijad valmistanud ette prantsuskeelsed ettekanded tehisintellekti teemadel, tuues välja selle kasutamise positiivsed ning negatiivsed pooled. Võõrustavad prantslased tegid omapoolse ülevaate, milline on Prantsuse haridussüsteemis suhtumine tehisintellekti kasutamisse. Tõdesime, et meie arvamused tehisintellekti kasutamise kohta on sarnased.Lisaks õppetööle külastasime Saint-Dizieri lähedal olevat lennuväebaasi, mis on piirkonna suurim tööandja (u 2200 töötajat). See on ka väeosa, kus II maailmasõja ajal oli lenduriks kirjanik Saint de Exupery. Nägime, mis kuulub lenduri varustusse, milline on hävitaja Rafale. Lennukiga kaasnevat kõrvulukustavat heli sai iga päev paari-kolme tunni tagant kogeda.Ühel pärastlõunal mängisime aga n-ö aaretejahti mööda Saint-Dizieri linna: nägime raekoda, itaaliasugemetega teatrit, otsisime kiriku lähedal olevaid kahurikuule, püüdsime aru saada, mis on kirjutatud puidust karniisile, kus elavad linna kanad-kuked.Neljapäeval sõitsime Reimsi. Saime teada, kuidas valmistatakse ja hoiustatakse Lansoni šampanjat või kuidas kliima soojenemine võib mõjutada kvaliteetse viinamarjasordi küpsemist ning ka toote maitset. Nautisime Reimsi katedraali vägevust ja võimsust ning väikest osa vanalinnast.Siis saigi Saint-Dizieris olemise aeg otsa: viimase meeleoluka tööna valmis kas poster või ajakapsel, mis meenutab koos veedetud päevi. Sõbralikud kallistused ja lehvitused – ongi ärasõit.Viimased paar päeva Pariisis möödusid linnutiivul: jõudsime käia tuledes särava Eiffeli torni tipus; jalutada mööda Notre Dame’i; näha maailma kõige uhkemaid vitraaže; mõelda Invaliidide kirikus Napoleoni vägevuse peale; nautida hommikust Pariisi vaadet Arc de Triumphi kaarelt ja vaadata seda kõike veelkord mööda Seine’i jõge sõites.Projektis osalesid meie Secunda ja Prima lennu prantsuse keele õppijad, keda saatsid reisil õpetaja Alisa, Hele, Hels, Maarika ja Mailis.